Rahvusraamatukogu arenguvisioonid tuleb suruda eelmise sajandi hoonesse, kuid see võiks muutuda koos valdkonna ja riigi arenemisega.

Kellele on mõeldud tänapäeva raamatukogud? Armunutele, allergikutele, araverelistele, ametnikele, beebidele, biseksuaalidele, eksinutele, haigetele, haldjatele, heidikutele, hipidele, häiritutele, hääletutele, illusionistidele, lobisejatele, lootusrikastele, kannatajatele, kaotajatele, keisritele, koerainimestele (siiski mitte koertele), koduehitajatele, kohtunikele, kollektsionääridele, koolilastele, kurtidele, lugejatele, maailma­parandajatele, maainimestele, masohhistidele, migrantidele, melanhoolikutele, meisterdajatele, ministritele, müstikutele, naistele, neile, kes vara üles tõusevad, neile, kes hilja üles tõusevad, neile, kellel on kiire, neile, kellel on aega, nihilistidele, nohkaritele, onudele, pagulastele, peredele, petetutele, pettunutele, pikkadele inimestele, printsidele, protestijatele, rahuloojatele, rahvuslastele, seiklejatele, seksuaalvähemustele, sensitiivsetele, sirgeselgsetele, superkangelastele, sõjaveteranidele, sõltlastele, süütutele, tantsijatele, teesklejatele, teismelistele, transinimestele, tõrjututele, tädidele, töölistele, töötutele, unistajatele, vabakssaanutele, vabatahtlikele, vanematele, vapratele, vigastele, välismaalastele, ülekoormatutele, üksikutele – loetelu jätkub veel mitmel kaksikspiraalse trepi käänul maailma parimas1 Oodi raamatukogus Helsingis.

Helsingi Oodi (ALA Architects, 2018) on vaieldamatu edulugu. Seda külastas 2019 – esimesel avatud täisaastal – 3,1 miljonit inimest. Statistika on võetud välisuste loenduritelt: siin on ka kõik need, kes külastasid ainult kohvikut või tualetti, kuid Oodi ongi ka näljastele ning loomulike vajaduste rahuldajatele (vt uuesti nimekiri alguses). Allkorruse peldik on tõeline ballisaal purskkaevuga keskel – suurepärane koht peldikubankettideks (küllap selliseidki on kusagil juba korraldatud). Muidugi on ka Oodi raamatukogu funktsioonide kasutus hüppelises tõusutrendis. See toimub avamisjärgsetel aastatel iga uue kultuuri­ehitisega. 2019. aastal tehti Oodis 47 000 uut lugejakaarti ja laenutusi oli aastas rekordiline 9,4 miljonit.

Oodi on nüüdisaegse raamatukogu mudeli ausse tõstnud. Peale raamatukogu tavateenuste on siin linna töökoda (Kaupunkiverstas), kus saab laenutada tööriistu niidist-nõelast õmblusmasinani, 3D-printereid ja laserlõikureid. Siin on muusikakeskus, kust saab mängimiseks kitarre, sünte, trumme ja muud; salvestusstuudio, karaokestuudio, video- ja digistuudio, õppeköök, seminariruum Kuup, rühmatoad, arvutitoad, mängutoad ja arvutimängutoad ning 250kohaline kinosaal.

Esimest korda Oodis kohvi juues märkasime, et aeg-ajalt läheb läheduses üks uks lahti ja rõõmsad inimesed tulevad käsikäes välja. Läksin ja piilusin: seal tantsiti. Üks paar näitas keerukamaid samme, õpiti vanamoodsaid tantse tša-tšat ja tangot, kõik tundsid rõõmu liikumisest ja suhtlemisest. Ükski vestlus ei edenda suhtlemist nii kiiresti kui tants.

Tagasi- ja edasivaade

Ei ole probleemi projekteerida raamatukogu pagulastele ja haldjatele, kui saab ehitada täiesti uue maja täiesti uude kohta, nagu tehti Helsingis. Uus koht on neil tõesti väga õnnestunud: see maja laiub uuel südalinna demokraatlikul linna­väljakul otse parlamendihoone vastas. Majad vaatavad teineteist: ühes valitsejad, teises rahvas.

Raine Karbi 1984. aastal projekteeritud ja 1993. aastal avatud rahvusraamatukogu uuesti ehitama ei hakata, aga palju toimetamist on ees küll. Kõik uued torud ja kaablid on kenasti kokku loetud: maja saab 21 km ventilatsioonitorusid, 28 km kütte- ja jahutustorusid, 11 km elektrikaablite redeleid, 14 km veetorusid, 6 km seinu lammutatakse ja 4,5 ehitatakse asemele, tuleb 776 uut siseust ja 1088 akent. Seda kõike loeme projekti andmestikust, mis on praegu väljas näitusel rahvusraamatukogu fuajees. Näitusel pakutakse ulatuslik tagasivaade raamatukogu ehitamise ajaloole (kuraator Karen Jagodin). Fuajee ja näitus jäävad avatuks 30. detsembrini, teised maja korrused suletakse novembris. Rahvusraamatukogu kolib ajutiselt kunagise Punase RETi (seejärel Forekspanga ja Danske Panga) hoonesse Narva mnt 11. Näituse ajalooline osa on põhjalik ja sellisena ammendav, kuid lisaks soovitan lugeda raamatukogu hingega juhtinud Ivi Eenmaa raamatut „Elu paralleelmaailmades. Meenutusi Eesti Rahvusraamatukogu saamisloost 1982–1997“. Pärast seda ei imesta te enam, miks selle maja puhul ei tõsteta esile ehitajaid, konkreetselt omaaegset parimat ehitusvalitsust nr 1. Raamatusse kirja pandud uskumatud kurioosumid jäävad peegeldama nõukogudeaegset ehitusmentaliteeti kõige kirkamates värvides.

Rahvusraamatukogu fuajee uue sisekujunduse eskiis.

VLS Interior Architecture

Rahvusraamatukogu renoveerimise projekteerimishanke (2019) võitis projekteerimisettevõte Sirkel ja Mall. Arhitektuurikonkurssi ei peetud vajalikuks, kuna maja on 2018. aastast (kümme aastat pärast Raine Karbi Sakala keskuse lammutamist) muinsuskaitse all: niikuinii suurt midagi juurde ega ümber ehitada ei tohi.

Kas ikka ei tohi? Otsekui kompensatsiooniks Sakala keskuse lammmutamise eest on Karbi rahvusraamatukogust nüüd tehtud justnagu muinsuskaitse rangete piirangutega näidisobjekt: säilima peavad isegi tuletõrjekappide ja tualettide vineeruksed, kõigest muust rääkimata (eritingimused koostas Mait Väljas). Maja mahtu muuta on keelatud, leevendused puudutavad ainult Endla tänava äärse kolmnurkse põhiplaaniga korpuse sisemisi ümberehitisi, kuhu kolib rahvusarhiiv.

Usun (ikka veel) arhitektide oskusesse projekteerida juurdeehitisi nii, et hoone põhistruktuur loetava ja nähtavana säilib ning domineerima jääb algse lahenduse arhitekti, mitte juurde­ehituse projekteerija ego. Vaatamata võimsa keskosa sümmeetriale ja püramiidkatusele on rahvusraamatukogu oma tornide, kaaristute, sisetänavate, eri kõrgustega krundi ja maastikulisusega just selline hübriidvormiline ehitis, mida annaks edukalt samas võtmes edasi kasvatada. Hoone külgedel ja taga on arhitekt seda ka ise lisaehitistega teinud. Kunagist Toom-Kuninga tänava algust markeerivast trepiga tänavast – Raine Karbi Lühikesest jalast – Endla tänava poole jääb täiesti n-ö mittesümmeetriline arhitektuur, siin ja tagaküljel võiks olla võimalik rahvusarhiivi ruumi­vajadustest ja logistikast lähtuvalt muuta siseruume, aga ka mahtu – seda enam, et rahvusarhiivi kartus on olnud, et nad ei mahu pakutud ruumidesse ära. Maja tagaküljel asuva amfiteatri paigutuse sümmeetriat on ehk põhiplaanilt ja lennukilt kena vaadata, kuid amfiteater pole kohana kunagi toiminud. Viga pole vaja põlistada, vaid ära parandada: amfiteater tuleb paigutada teisiti, teha see ka laugemaks ja suuremaks. Loen Ivi Eenmaa mälestustest, et kunagi oli võimalus rahvusraamatukogule selle taga asuvat pargimaad juurde kinnistada – võib-olla ei ole see võimalus kadunud.

Rahvusraamatukogu arhitektuur on selgelt postmodernistlik, kuid see on nihkes postmodernism (arhitektuuri­stiili mõistes), rohkem modernisti postmodernism. Karbi vormiloome on range ja ratsionaalne, vabameelsusel ja värvilisusel pole siin kohta. Madalad ja lamedad kaared ei kutsu vaatama kõrgustesse, vaid maha. Raskepärased piirded ja paeseinad mõjuvad kohati isegi monotoonselt. Värvi on siin just niipalju, kui Eesti paekivi kihtides. Kohvikuõueski on tõsine kuusepuu ja mitte kuldsete lehtedega kekutav kunstpalm nagu ameerika postmodernistide töödes. Hingelt läbini eestimeelsel arhitektil oli ambitsioon panna arhitektuuri ka vaikne, aga kange­kaelne eestlaslik vastupanu, mis oli eriti silmatorkav esimeses eskiisis, kus esineb rahvuslik ristpostidega värava motiiv. See ei lase kasutada sõnapaari nõukogude postmodernism, mis viitaks sovetlikkusele postmodernismis, pigem võib rääkida mõõdukast postmodernismist nõukogude aja allasurutud tingimustes, millesse kodeeritud rahvuslik sõnum peegeldab vastandumist nii nõukogude tegelikkusele kui ka ameerika arhitektuuri kergemeelsusele.

Valguse ja varju piiril

Nüüd elame teises ajas. Raamatukogud on avatud suhtlemiskohad, nende eesmärk on meeldiv keskkond, mitmekülgsus ja avatus. „Maja avarast aatriumist kujuneb üllatusrohke sisetänav ja ürituskorralduse süda, kust pääseb nii täiesti uut tüüpi kohvikutesse kui ka näiteks ööpäev läbi lahti olevasse iseteeninduslikku raamatukokku. Elu uues majas ei peaks katkema enam hetkekski. [—] Uuenenud maja tahab olla kõigile avatud ja sellest ka teada anda,“ kirjutatakse veebisaidil.

Sisearhitektuuri konkursi võidutöö (Ville Lausmäe, Peeter Klaas ja Mirell Ülle) pealkiri ütleb selgelt, kuhu suundub rahvusraamatukogu siseruumidega seonduv esimene mõte: „Valgus“.

Kuid siingi on muinsuskaitse tingimustega muudatustele kriips peale tõmmatud. Uue sisekujunduse eskiisidel nähtav fuajee valgusküllasus on pettus: sellist siia tulla ei saa, sest katuseaknaid ja mis tahes muid avasid teha on keelatud. Väärtuslikuks on tunnistatud ka värvitud plekklagi, mis peab säilima omal kohal, mööndusena lubatakse see üle värvida (arhitekti algne idee oli valge lagi). Sisekujunduspiltidel kujutatud lumivalged lamedad trepikäsipuud on valetamine, sest fuajee trepid peavad säilima muutumatul kujul. Süngus ja pimedus on olnud algusest peale rahvusraamatukogu fuajeele ette heidetud omadus, nüüd on see ka kaitse all. Ei saa siia kuidagi tuua kelmikaid kasepuid päikeses helkivate lehtedega, nagu projektipiltidel esitatakse, sest päikest kusagilt juurde ei tule. Kui hele valgus saavutatakse elektriga, siis küsin: kuhu jääb säästlikkus? Küll aga ihkab ammu juba korrektset elektrivalgustust Enn Põldroosi pannoo „Valguse ja varju piiril”, et sellele maalitud pimestav valguse­sähvatus ruumis ka mõjule pääseks. See lennutaks pilgu üles.

Enne maja kaitse alla võtmist on rahvusraamatukogus jooksvate remontide käigus väga paljut muudetud, see on olnud asjade loomulik käik. Kogu mööbel on aja jooksul välja vahetatud, 2012. aastal ehitati uus ventilatsioonisüsteem, remonditi katuseid, lugemissaalid said uue valgustuse, peasissepääs uue pöörd­ukse. Vahetatud on aknaid, fuajee põranda plaate jm. Miks terrasse juba varem kasutusele ei võetud, pole kunagi aru saanud – hea, et nüüd seda tehakse. Kohviku rohelisele „tänavale“ on lauad juba tõstetud.

Maja on kogu aeg tasapisi muutunud.

Raamatukogu on ruum, mis ei saa kunagi valmis, kirjutab raamatukogu direktriss Janne Andresoo. Muinsuskaitse arvates on see nüüd valmis ja peab sellisena säilima. Mis siin unistada püramiidkatuse tõstmisest või suuremast konverentsikeskusest, mida Tallinn vajab. Kui saaks maa-aluse parklagi, mis pidi Tõnismäe haljaku alla tulema – pronkssõdurit ju enam ei ole. Nagu öeldud, oli konkurss ainult sisearhitektuurile, kuid sisearhitektid linnaruumi ei projekteeri.

Uue põlvkonna arhitektid tunduvad olevat märksa ajaloosõbralikumad kui modernistide ja postmodernistidena kasvanud arhitektid. On taunimisväärt, et arhitektidel ei lastud nii tähtsa ehitise puhul nagu rahvusraamatukogu üldse midagi arvata, uute ideede pakkumisest rääkimata. Kirjutati küll märgukiri, kuid avalikkuses arutelu ei tekkinud, samal ajal kui teise rahvusliku ehitusmälestise Estonia juurdeehitus tekitas lausa tormi. Formaalselt on kõik korras: maja kaitse alla võetud, eritingimused kinnitatud, arhitektid eemal hoitud, äkki teevad midagi liiga radikaalset. Et kui ühe Karbi objektiga hävisime täielikult, siis teise puhul ei luba midagi? Mis siis, et kõigist Karbi suurobjektidest (õieti ongi jäänud vaid võrdlus Linnahalliga) on see kõige loomupärasemalt edasiarendatav ehitis.

Sakala vaidluste puhul reageeris Karp: „Ah, las teevad, mis tahavad.“ Ehkki just tema autorina oleks võinud lasta asjadel minna teisiti, nagu ootasid 12 000 inimest, kes andsid riigikogule esitatud lammutamise protestikirjale allkirja. Rahvusraamatukogu kaitse alla võtmise ajal Karp oma arvamust teadaolevalt ei esitanud, vähemasti kirjalikult mitte. Nüüd on järg rahvusraamatukogu käes, kus autori kaasarääkimine oleks taas vajalik. Kahtlen, kas ühe oma maja täies tükis lammutada lasknud arhitekt ikka jagab seisukohta, et tema teise hoone puhul peab viimseni säilitama kõiki elemente ja detaile. Karp võiks ise pakkuda ideid, kuidas teha mornist majast tõepoolest valgusküllane, ruumikas ja sõbralik maja – et maja imago nii väljast kui ka seest uue sisuga kaasa tuleks.

„Siin katuse all elab Eesti vabariigi tulevikuvõimalus kõrvuti Eesti vabariigi minevikuvõimalusega,“ ütles Lennart Meri maja avamisel 11. septembril 1993. Tema lootis, et Eesti rahvas valib selle teise – tulevikuvõimaluse. Minagi loodan, et rahvusraamatukogu maja ei konserveeritaks minevikumälestuseks, vaid et sel lastakse muutuda koos raamatukogu ja riigiga.

* IFLA Public Library of the Year award, 2019. 

https://sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/rahvusraamatukogu-uuenemise-eel/