1920ndate aastate alguseks oli olukord noores Eesti Vabariigis, sealhulgas vabasadama staatusega Paldiski linnas, stabiliseerunud sedavõrd, et oli aega hakata mõtlema ka kohaliku kultuurielu edendamise peale.

Kuigi linnas tegutsesid Paldiski Balti Raudtee Seltsi osakond, Paldiski Priitahtlik Pritsimeeste Ühing koos pasunakooriga, Baltiski Eesti Selts “Kaljuvald”, Baltiski Õpetajate Selts, Baltiski Laulu ja Mängu Selts ja spordiselts “Noorus”, ei olnud Paldiskil oma avalikku raamatukogu. 1920-1921 aastal avaldati üleskutse linnarahvale annetada loodava raamatukogu jaoks raamatuid ning Pritsimeeste Ühingu (Ühingu hoone oli aastaid kogu kultuurielu keskuseks) lugemislauas oli saada ajalehti “Postimees”, “Sotsiaaldemokraat”, “Kaja”, ning ajakirju “Laevandus”, “Uudismaa”, “Naiste töö ja elu”, “Maret”, “Hermes”, “Põllutööleht” ning “Meie Mats”.

“Päevaleht” nr 12 15.01.1922 aastast kirjutab “…Juba sõja ajast saadik ei ole meie linnas avalikku raamatukogu…Meie seltsid avaldavad oma tegevust ainult näitemängu ja kõiksugu lõbuõhtute pidamisegs. Sellepärast tuleks meie linna omavalitsusel viibimata maksuta rahvaraamatukogu sutamiseks sammusid astuda…”

Selle tulemusena otsustab Paldiski Linnavolikogu 28.02.1922 aasta oma protokollilise otsusega”…avada linnavalitsuse ruumides avalik lugemistuba, mis lahti oleks igal õhtul 6-8ni”. Seda kuupäeva võibki pidada praeguse Paldiski Linnaraamatukogu sünnikuupäevaks. Algselt asub kogu “raamatukogu” klmes kapis, millest jagab siis raamatuid linnasekretär. Korraga laenutati 2 raamatut kuuks ajaks. Tagatisraha ei nõutud, küll aga maksis meeldetuletusteatise saatmine (20 senti”. Ning kui ka sellest ei olnud abi, siis konstaabel ajas asja korda – tõi võlgniku koos raamatute ja rahaga raamatukogusse kohale.

Ei ole midagi uut siin päikese all – ka nei ammustel aegadel olid välja antud nimekirjad soovitusliku kirjandusega ning koostati loendeid kõige loetavamatest raamatutest ning aktiivsematest lugejatest. Samuti muretseti, et “…liiga suur on ilukirjanduse osakaal, aga vähest kasutust leiavad teadmisteajakirjad, vaimulikud teosed ning puhta puudulik on karskust ja tervet pereelu puudutav kirjandus.” Populaarsemate teoste nimekirjas on tänapäevalgi lugemist leidvad “Saladuslik saar”, “Toomas Nipernadi” ning “Tuhkur hobune”.

Algselt asuski raamatukogu adressil Katariina uulits 27 ehk nn linnamajas. Et raamatukogule raamatute ostmiseks antav riigipoolne toetus oli ka siis väikesevõitu ning linnaeelarvlised vahendid päris olematud, siis annetasid elanikud raamatukogule raamatuid ning sagedased olid just jõukate linnakodanike suurannetused, eriti on välja toodud linna rikkaima mehe, G.Hindriksoni, heldust ning Soome konsuli Aleksander Treugoti raamatuannetus, mis koosnes 299 ühikust.

Raamatukogu on järjepidevalt töötanud kultuuriasutustest Paldiski vanim. Jätkas ta tööd 1940-ndatel aastatel, samuti II maailmasõja ajal, kui linnas kehtis saksa okupatsioonivõim ning ka kõigil järgnevatel aastakümnetel. Vahel paremates, vahel halvemates ruumides, kuid ainukesed nn “omad ruumid” olid Paldiski linna kultuurimajas, rahvakeeli tuntud DOF-is, asudes. Muidu on ikka lnud tegu rendipindadega, ka meie praeguses asukohas, aadressil Rae 38, kus raamatukogu taasavati 2000 aasta sügisel ning peale suuremat remonti aastal 2005, ruumide arvu olulise kasvuga.

Raamatukogu 90 sünnipäev sattus just järjekordsete renoveerimistööde ajale. Kohe-kohe tähistab raamatukogu oma 95. Sünnipäeva. 95. Aastat on auväärne iga inimesele, samuti asutusele, mis on järjepidevalt kandnud endas rahva vajaudts kultuuri, vaimse pärandi ning teadmiste järele. Raamatukogu ei ole ainult raamatud; raamatukogule annab hinge vaimsus, mis sellels hoitakse, need inimesed, kes siin oma igapäevatööd teevad. Raamatukoguhoidjad ongi ehtsad raamatute hoidjad, rahva ajaloolise mlu kogujad, teadmiste järjepidevuse kandjad.

Viie aastaga, kui on toimunud elektroonika võidukäik on kahjuks langenud ka meie lugejate arv. Kui 01.01.2012 aastal saime uhkustada, et meie lugejate arv oli 1402, neist lapsi 309- siis viis aastat hiljem on vastavad arvud drastiliselt langenud. Lugejaid on vaid 760 ning lapsigi on 105. Meie lugejaskond on kakskeelne-seega peavad võrdselt olema rahuldatud mõlema keelegrupi lugejate vajadused.

Paldiski Linnaraamatukogu ajaloost on väga vähe mälestusi nõukogudeaegsest raamatukogust. Omame vaid mõnda fotot omaaegsetest raamatukogud ruumidest, suurepärastest inimestest, kes siin töötasid ning traditsioonidest, mis raamatukogus olid. See kõik on vajalik selleks, et oleks võimalik kedagi unustamata üles tähendada meie linna raamatukogu lugu. 

Et mitte jalgu jääda ajale, tegeleme antud perioodil oma raamatukogu kaasajastamisega. Sooviks on pakkuda oma lugejatele kaasaegset keskkonda ning väärtuslikku lugemist.