Kirjastus Koolibri andis Jimmy Burnsi kirjutatud Diego Maradona elulooraamatu “Maradona: jumala käsi”, mille on tõlkinud eesti keelde Vallo Kask. Avaldame teosest ka lühikese katkendi.

Raamatu autor Jimmy Burns jälgib Maradona elu alates lapsepõlvest Buenos Airese slummides võiduka triumfini kogu maailmas. Lõpuks ka traagilist allakäiku ja ebaõnnestunud katset tuua Argentinale 2010. aasta maailmameistrivõistlustel treenerina veelgi au.

Maradona psühhoanalüütiku sõnul selgitas autor Jimmy Burns biograafiat ette valmistades Maradona kohta rohkem välja kui too ise enda kohta teadis. Raamatut täiendati oluliselt peale Maradona traagilist surma 25. novembril 2020. aastal. Raamatust inspireerituna sündis Diego Maradona elu ainetel 2019. aastal Asif Kapadia auhinnatud film.

Katkend:

Maradona tifosodele esitlemise päeval jäi ürituse presskonverentsil kajama eeskätt üks küsimus. Selle esitas Prantsuse ajakirjanik Alain Chaillou, kes ei jaganud tol päeval vähimalgi määral oma Itaalia kolleegide ülevoolavat elevust. Chaillou küsis Maradonalt, kas ta teab, et tema ülemineku korraldamiseks kasutatud raha oli kokku kogunud Camorra. Maradona kas polnud seda kuulnud või ei tahtnud seda kuulda. Küsimus suunati edasi Ferlainole. Seekord oli reaktsioon silmapilkne. Ferlaino nägi välja maruvihane ja osutas uksele, turvamehed samal ajal juba liikusid. “Teie küsimus solvab meid. Napoli on aus linn. Jalgpalliklubi presidendina palun ma teil lahkuda.” Ihukaitsjad piirasid Chaillou sisse ja eskortisid ta kiiresti välja.

Nagu Camorra, nii oli ka Ferlaino teeninud oma varanduse ehituses. Ühe tema onudest oli mõrvanud Camorra. Maradona saabumisele eelnenud jalgpallihooajal oli üks mäng ajutiselt katkestatud, kui üle San Paolo staadioni lendas väikelennuk ja puistas alla lendlehed sõnumiga “Hüvasti, Ferlaino, tule tagasi, Juliano!”. Järgnenud avalikus pöördumises väitis Ferlaino, et selle etenduse korraldasid tema vaenlased Camorras, kes tahtsid langetada tema aktsiate väärtust klubis. See jättis aga vastuseta küsimuse, miks tal oli üldse Camorraga midagi pistmist olnud.

Suurem osa Maradona üleminekutasust hoiustati FC Barcelona enda panka Banca Mas Sardasse. Selle kandis üle rühm Napoli panku eesotsas Banco di Napoli ja Banca della Provincia di Napoliga, mille kaudu pesti Napolis omajagu kahtlast raha. Kuid enne üleminekuläbirääkimiste algust oli Barcelona juhtkond viimasel hetkel nõudnud lisadeposiiti 600 000 dollari ulatuses. Järgnenud tundidel otsisid tuhanded naapollased välja oma hoiuraamatud või rahakotid ja hoiustasid endi rahalise panuse kohaliku elamuhoiupanga Monte dei Paschi di Siena harusse. Vajaliku summa kokkusaamine võttis aega pisut rohkem kui päeva. See näiliselt spontaanne, robinhoodilik žest – vaesed naapollased annetavad oma vaese jalgpalliklubi heaks – näis rõhutavat seda, mil määral polnud Camorra mitte niivõrd rühm inimesi või ükskõik missugune konkreetne indiviid, vaid ühiskondliku nähtuse väljendus.

Camorra huvi Napoli jalgpallimeeskonna vastu oli kõvasti suurendanud väljavaade, et Maradona Barcelonast sinna üle tuleb. Klubi ootas piletimüügi kolmekordistumist koos sellest tuleneva piletite edasimüügibuumiga. Selles tegevuses olid Camorra piletispekulandid väga osavad. Samuti võis oodata elavnemist majandustegevuse teistes sektorites, milles Camorra huvid mängus olid.

Camorra mõjuvõimust anti Maradonale teada juba tema üleminekuläbirääkimiste alguses. Alles Barcelonas viibides saatis ta Cyterszpileri Napolisse looma kontakti sealsete jalgpallitegelastega ja ühtlasi saama aimu, kuidas on selles linnas elada. Hoolivusega, mida Cyterszpiler oma kliendi ja sõbra isikliku rahulolu vastu tundis, sai võrrelda ainult tema otsusekindlust Maradona Productions uuesti edulainele viia. Barcelonas oli Cyterszpiler pidanud Maradona ja tema kaaskonna ekstravagantse elustiili rahastamiseks kaevuma sügavale firma varudesse. Kuid ühtlasi süüdistas ta firma halvas käekäigus ka Maradona korduvaid vigastusi ning üksmeele puudumist mängija ja Barcelona juhtkonna vahel. Ta oli kindel, et Napolis tunneks Maradona end palju kodusemalt ja puhkeks jalgpallurina õitsele. Ärilises plaanis uskus Cyterszpiler, et Maradona nimekus – meeskonnas poleks teisi tähtmängijaid, kes tema stiili segada saaks – töötab Maradona Productionsi kasuks.

Cyterszpiler avastas aga, et Napolis ei saa ta sugugi automaatselt eeldada, et talle kuulub ainuõigus Maradona äriimpeeriumi üle. Ta taipas seda juba varsti pärast saabumist oma esimesele uurimisreisile 1984. aasta kevadel, kui Itaalia ajakirjandus oli juba täis kuulujutte kohaliku klubi huvist Maradona ostmise vastu. Cyterszpiler oli just hakanud lennujaamast sõitma ja jõudnud linna viivale kiirteele, kui märkas maantee ääres äritsevat räbaldunud riietes tänavakaubitsejat. Müügiks oli piraatkassett lauluga, mis hakkas peagi kõlama San Paolo staadionil, kuid mis oli juba siis populaarne viis Camorra valitsetud Napoli vaestes linnaosades. Selle refrään kõlas ligikaudses tõlkes umbes järgnevalt: “Oi, mamps, mamps, mamps / oi mamps, mamps, mamps / kas tead, miks mu süda nii kõvasti taob? / ma nägin Maradonat, ma nägin Maradonat / ja mamps, ma olen armunud”.

Cyterszpiler oli vaatepildist, et Maradona toodet ilma tema loata müüakse, nii rabatud, et peatas auto. “Küsisin sellelt tüübilt, kuidas ta saab müüa Maradona kassette, kui mängija pole veel Napoliga lepingutki sõlminud. “Mis siis, kui ta ei tulegi siia mängima?” küsisin ma. Tüüp vaatas mulle otsa ja kehitas õlgu:”Mis see minu asi on, ma olen ühe päevaga juba 2000 kassetti müünud!”

https://kultuur.err.ee/1608270954/loe-katkendit-diego-maradona-elulooraamatust-maradona-jumala-kasi