![$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>](https://i.err.ee/smartcrop?type=optimize&width=672&aspectratio=16%3A10&url=https%3A%2F%2Fs.err.ee%2Fphoto%2Fcrop%2F2021%2F06%2F02%2F1027449ha291.jpg)
Anneli Leinpere veetis nädalavahetuse festivalil HeadRead ning kirjutas selle kogemuse pinnalt reportaaži. Lisaks festivali programmile õnnestus tal sisse põigata ka mõnele näitusele, mis HeadRead programmi ei kuulunudki.
Festival algab tuulisel reedel, kui lähen Noblessnerisse Maarja Kangrot otsima. Inimesi on välikohvikutes üllatavalt vähe, võrreldes eelmise suve meluga. Sõidan rattaga mööda Noblessnerit, et kirjanik kiiresti leida. Ühe restorani aknast paistabki Maarja. Tundub, et ta hakkab kohe einestama, mina lähen enese kogumiseks kõrvalolevale näitusele. Noblessneris on konteinernäitus ärkamisajast, seal pakutakse kahte toopi, kuhu lisada mündi kujul oma hääl: kas tahtsid sellist Eestit või mitte? Otsustan, et “mitte” ja imestan, kui paljud on praeguse Eestiga rahul.
Seejärel hiilin veel ümber restorani, kus Kangro istub. Jätkuvalt tundub kummaline minna literaati söögi ajal segama. Minu kimbatust märkab lahke asjaosaline härra, kes julgustab mind ja viimaks saangi kirjanikuga kokku. Kangro räägib, et oli end alul kusagil Noblessneri nurgataguses varjanud, ent mitte keegi teda sealt ei leidnud. Nii see meie ajal on, tuleb ise end välja pakkuda, liiga keerulised mõistatused jäävad avamata. Saan mängu auhinnaks Kangro novellikogu koos pühendusega. Olen rõõmus ja jätan autori rahus ramen’it sööma.
Tänaval kohtan taas lahket härrat, kes teatab, et kohe hakkab luulekava “Kolm sõlme”. Veronika Kivisilla, Oyvind Rangoy ja Adam Cullen on juba kohad sisse võtnud, nende kõrval laperdab festivali roosa lipp ning sobilikku tausta pakuvad rannas seisvad purjekad. Autorid on ka ise mere ja saarte lainel – see pidi neid kolme ühendama. Veronika Kivisilla jätab väga sooja tunde. Ta võtab etteaste arenedes järjest tuure üles ja oma viimase luuletusega jõuab otse mu südamesse. Selles räägib ta, kuidas mäkke ronis ja mäe otsas kaasavõetud muna sõi, kõrvutades kõva ja pehme ja puhta ja sooja, ise soovides olla pehme.
Ka Oyvind Rangoy mõjub väga südamlikult. Ta meenutab, et me oleme ühe mere lapsed. Luuletusest “Tilk” jääb kõlama, et meri on ainuke hea asi siin maapealses põrgus, veetilgas on kõik. Adam Cullen toob sisse nukrama noodi, meenutades oma ettekandes suletud piire ja repressioone ning lugedes luuletust kaugel kodumaal kõige kiuste oma keelt säilitavatest naistest.
Etteaste ajal sai juhuslikke möödujaid silmitseda ning võis janaralalikult tõdeda, et inimesed olid ka Noblessneris väga moekalt riides, nagu Ala kord Fotografiskat külastades märkas1. Ent ka “Kolme sõlme” poeedid nägid välja tervisest pakatavad (mainiti talisuplusi!) ja kaunid; kes sametiste lokkide ning võluvate sokkide, kes välkuvate silmade ja sagris habemega ja kes ilusalt heledaks pleekinud kulmudega. Loodan, et ei ole kummaline kirjanikest selliseid tähelepanekuid teha, kuid festivale ja silmast silma kogunemisi tahaks ju ikka ka inimeste välimuse imetlemiseks ära kasutada.
Nii möödus vilus meretuules värisedes kena tunnike poeete kuulates. Paralleelselt “Kolme sõlme” üritusega leidis kohe selle kõrval aset Tanel Veenre näituse “Organ” avamine. Luuletajate etteaste ajal tuhises näituse avamisürituse publik läbi õue nagu rohutirtsuparv ning kui ma ürituse lõpus oma nina galeriisse soojendama läksin, olid kõik juba lahkunud ja laud tilgatumaks joodud. Vaid kunstnik üksi kõlgutas veel rahuloleval ilmel Temnikova ja Kasela galerii ukse ees istudes põlve. Oli hea näitus, eksponeeritud olid musta värvi looduslikes toonides väljapeetud iseloomuga ehted ja objektid, milles domineerisid motiivid nibudest ja teistest genitaalidest. Tõdesin, et nagu ikka avaneb festivale külastades võimalus lisaks programmile täiendavaid elamusi saada.
Teisel festivalipäeval jõuan Jan Kausi loengule aedadest. Meenutan, kuidas ta meile enne pandeemiat ühes loengus rääkis (õppisin kirjandusteadust), et tänapäeva kirjanikel on sügavalt soovituslik olla ka hea esineja. On ju teada, et muusikute elu sõltub striimimisajastul suuresti kontsertidest, selgub, et sarnases tendentsid on kirjanduselus. Kalamaja kalmistuparki kogunenud publik sai autori hääle paremaks kuulmiseks giidide kõrvaklapikomplekti, milles võis hääle nii valjuks reguleerida, nagu oleks soolokontserdil.
Loeng toimub tema kunagise Kungla tänava kodumaja ees, mis on inspireerinud ka üht lugu raamatus “Tallinna kaart”. See loetakse ette. Kaus vaatleb veel mitmeid aedade ja parkidega seotud teemasid, nagu armuelu, töö ja hingeaed ning õppetöö aed. Toob huvitavaid näiteid nii eesti kui välismaa kirjandusest, oli vanemat ja uuemat, luulet ja proosat. Panen kirja raamatusoovituse: Marina Stepanova “Aed”.
Ilm näitab oma päikselist poolt ning murul tekib täitsa Hispaania tunne. Meil pole seda avalikes aedades istumist kuigi palju, suve saabudes on enamik maal ja suvilates. Eestis räägitakse lõõgastumisest pigem metsa kontekstis ning aed mõjub kuidagi praktiliselt, paljudel undab seal iganädalaselt niiduk ning peenraid on vaja kogu aeg rohida. Aia teema ja ilus ilm tekitasid soovi veel looduses viibida ja üks sirelioks vaasi leida. Sõidan rattaga Paljassaarde, kus näen mitmeid “aiapidusid” käimas. Inimesed on autoga tühermaale sõitnud ning grillima asunud. Mõtlen, et võib-olla neil ongi hea, et oma aeda pole. Jõuavad ehk rohkem üksteise seltskonda nautida. Sirelid leian viimaks vanaraua kokkuostu värava tagant, kuid need on veel liiga pungas.
Festivali viimasel päeval on ilm eriliselt mõnus. Teen kaasa jalutuskäigu Elle-Mari Taliveega, kes on “ruumipoeetilise eesti ilukirjanduse, eriti aga just linnakujutamise, kirjandusliku linnauuringu üks parimaid asjatundjaid Eestis”, nagu ütleb HeadRead koduleht. Saame kuulda, kuidas Under ja Vilde Harjumäe kandis toimetasid, Tammsaare “Ma armastasin sakslast” seostest vanalinnaga ja kõnnime Eva Pargi “Tangos” Mirelle Mathieu’le tehtud ekskursiooni jälgi mööda Toompeale. Seal saab vaadata Tuglase vangikongi akent ning üle avaruse heita pilgu Koplisse, kus tegi tööd Ristikivi. Talivee ettekanne tekitab tahtmise linna tema silmadega vaadata ja näha kõiki neid kihistusi.
Veidi enne selle retke lõppu kappan Vabamusse, kus on koha sisse võtnud David Vsevjov ja Eneken Laanes, kes räägivad ajaloo ja ajalookirjanduse eri tahkudest ning sellest, kuidas neid vaadelda. Vsevjov fantaseerib, kuidas Boliivia 16-aastane tänapäeval “Meistrit ja Margaritat” võiks lugeda. Laanes toob välja mõtte, et nõukogude ja lähiajaloo kajastamist võiks meie kirjanduses rohkem olla, annab kirjandus ju palju vabamad käed ajaloole lähenemiseks. Loeng salvestatakse ja seda on tulevikus võimalik telekast vaadata.
Nii sai pühapäev konnatud ajaloo radadel. Päeva lõpus tutvun Dmitri Kontjuhi näitusega “HeadRead”, mis näitab festivali enda ajalugu ja seda külastanud kuulsaid kirjanikke. Koos linna ära “peidetud” kirjanike otsimise aktsiooniga on see näitus üks festivali keskseid motiive. Jan Kaus, Krista Kaer ja Igor Kotjuh jagavad näituse juures mälestusi varasematest aastatest ja kirjeldavad kohtumisi fotodel eksponeeritud kirjanikega – staaride saabumislugusid ning nende juhtumisi Tallinnas ja Eestis. Näitus on tänavusel erilisel aastal tore lahendus ja järeleaitamistund, näiteks minule oli 2021. aasta HeadRead elu esimene.
Igor Kotjuh lõpetab festivali Mineran Simic’i luuletusega “Minu aktsent”, jättes õhku mõtte, millega väga nõus olen: veidi “valesti” räägitud keel võib olla oluline tugisammas logisevale identiteedile.
Tammsaare pargis õitsevad kuulsad Narcissus Poeticus‘ed. Need eriliselt tugeva lõhna poolest tuntud nartsissid pidid, ühe aiapidaja sõnul, tänases Eestis võrreldes varasemate aegadega üsna haruldased olema. Lilled pakuvad sobilikku tausta haruldaste väliskülaliste näitusele. Hea oli üle pika aja festivaliõhku hingata.
Lisa kommentaar