2022. aasta on raamatukogude teema-aasta ja “Plekktrumm” vestles sel puhul Tartu Ülikooli raamatukogu direktori Krista Aruga, kelle sõnul on vaja raamatukogusid kogukonnakeskustena rohkem hinnata, eriti kuna need on koroona-ajal inimesi palju aidanud ning võimaldavad teadmatust täis ajal pakkuda kindlust ja selgust.
TÜ raamatukogu direktori kohale valiti Aru 2019. aasta suvel, mil raamatukogul olid selja taga üsna keerulised ajad. Pikk, aastaid veninud remont tingis olukorra, kus raamatukogu oli pikalt kinni ja terved lennud tudengeid ei olnud pääsenud oma õpingute ajal sellesse raamatukokku. Lisaks oli juurdunud harjumus hoida raamatukogu suviti pikalt kinni ja avamisajad olid sulanud lühikeseks.
2,5 aastaga on toimunud pööre. Aru märkis, et temal võluvitsa ei ole ja tema teene need muutused ka kindlasti ei ole.
“Raamatukogu omandas pärast remonti täiesti uue ilme – see on avatud, meil on palju rohelist, meil on raamatukogus inimene, kes hoolitseb meie lillede eest. Me oleme liikunud raamatukogu üldise kujunduse ja atmosfääriga sinnapoole, et igalühel, kes raamatukokku tuleb, tunneks et ta on oodatud.”
Ta tõdes, et raamatukogu remondiperiood oli neile keeruline.
“Ma ütlen, et meile, sest ma tunnen end juba praegu nagu ma oleks selle remondi aja ka seal olnud, sest see oli väga pikk ja tõesti paljud üliõpilased lõpetasid ülikooli ilma, et nad oleksid saanud raamatukokku. Me kartsime väga, et kas noored tulevad tagasi,” tunnistas Aru.
“Kõik noored tulid tagasi ja tulid tagasi ka paljud need, kes oma nooruses olid käinud hoopis teistsugustes tingimustes, sest tänane raamatukogu võimaldab head olemist, aga teiselt poolt ka otsida vastust sellele, mida sa just tuled raamatukokku vaatama.”
Rääkides kokkupuutest raamatukogudega, meenus Arule Pagari küla raamatukogu, kus ta enda sõnul oli usin külastaja.
“Võib-olla ma ilustan, aga takkajärele vaadates tundub, et raamatukogu riiulite vahel kuulsin ma ka igasuguseid jutte. Raamatukogu tol täis Nõukogude ajal ei olnud ainult tuleku ja mineku koht, vaid raamatukokku tuldi ja seal arutati,” rääkis ta.
“Lapsena ma küll võtsin seal oma raamatud ja lugesin-sirvisin neid, aga juba siis ma sain aru, et raamatukogu on nagu keskus. Nagu oli sidejaoskond, kauplus vm. Raamatukogus käis palju ja erinevas vanuses inimesi.”
Aru tunnistas, et luges kõike, mis kätte juhtus. “”Seiklusjutte maalt ja merelt” ja siis läksin kiirelt üle suurte sõnameistrite juurde ja lugesin armastusromaane. Kõigest ma kindlasti aru ei saanud, aga mäletan, et mul oli mitu korda kodus pahandus, et mulle meeldis enne magamaminemist lugeda ja kui kästi magama jääda, siis võtsin taskulambi ja lugesin teki all.”
Teine asi, mille pärast pahandus tekkis, oli siis, kui ta pidi porgandipeenart kitkuma ja võttis ka sinna raamatu kaasa.
“Nii et raamat olnud minu elus kogu aeg olemas ja ma armastan raamatuid. Praegu ise raamatukogus töötades naudingi ma kõige rohkem seda, et mul on väga suur võimalus raamatut minna ja tellida või võtta ise avahoidlast ja kohe seda sama päev lugeda. Raamatukogus on ikka väga tore töötada.”
Raamatukogude teema-aastast rääkides sõnas Aru, et ootab sellelt väga lihtsaid asju – et tunnistataks ja tunnetataks, kui oluline koht on raamatukogu. “Kuidas ta maal võib muutuda ja ongi paljudes kohtades muutunud kogukonnakeskuseks, kus käiakse koos, tõesti arutatakse. Mitte ainult kirjandust, vaid ka ilmateemadel.”
Teiselt poolt on see koht, kuhu on alati võimalik kutsuda ka keegi esinema, kirjeldas ta, ja seejuures mitte ainult kirjanikke, vaid ka kunstnikke jt kultuuritegelasi.
“Kolmandaks on raamatukogu koht, kuhu saab panna internetipunktid, kus saavad ka need inimesed, kel ei olegi kodus võimalust, internetti kasutada. Neid saab aidata ja seda ju raamatukogud teevadki.” Aru sõnul on vaja raamatukogusid kogukonnakeskustena rohkem hinnata, sest praegu tema hinnangul nende rolli alahinnatakse.
“Läbi koroona-aastate tundsin ma end iga kord puudutatuna – muuseumidest räägitakse, galeriidest räägitakse. Aga raamatukogud, mis olid võib-olla kõige rohkem lahti ja katsusid küll saata postipakina raamatuid, küll muretsesid laenutuskapid, aitasid välja trükkida tõendeid. Neist räägiti kõige vähem. Tegelikult aitasid raamatukogud väga palju.”
Aru sõnul on raamatukogud olnud Eesti hariduselus üks neid kohti, mis on ühiskonna ees tundnud vastutust.
“Vastutust jagada haridust. Eesti raamatukogude tekkimine oli ikkagi seotud sellega, et taheti anda rahvale juurde lisaks kooliharidusele ka laiemat teadmist. Et rahval oleks maailmavaade. Nii nad arenesid ja kandsid üle Eesti selget oma enda kultuuri laiali.”
Raamatukogu pakub kindlust teadmatust täis ajal
Washington Post kirjutas jaanuaris, et raamatukogusid ootab ees uus kuldne ajastu, Aru sõnul võis selliseid väiteid kuulda juba aasta tagasi näiteks Norrast ja Rootsist ja tema hinnangul on sellisel liikumisel kaks põhjust.
“Segasel koroona-ajal, mil ei tea, mida toob homne päev, mida võib või ei või, kas sa puutud kokku perega või ei lähe vanavanemate juurde. Sellisel teadmatust täis ajal on raamatukogu üks kindlust, selgust ja juurte olemasolu rõhutav asutus. Ta annab teadmise, et kõike on olnud juba enne. Sa võid tulla ja lugeda, et ajaloos on ka enne olnud selliseid pandeemiaid.”
Ta lisas, et sellest võib ka õppida ja tulevikku vaadata. “Raamatukogu koondab minevikulise ja teiselt poolt tulevikulise võimaluse. See on raamatukogu põhiline pluss.”
Raamatukokku tuleb iga inimene omaenda vajaduse pärast. See vajadus võib olla tema sõnul ükskõik milline, aga inimene tuleb enamasti otsima midagi. “See otsimine, see vastuse otsimine küsimusele või tahtmine midagi teada, soov otsida on see, mis annab raamatukogule tugevuse, aga teiselt poolt ka vaimsuse,” selgitas ta.
“Raamatud seisavad reas. Nad on nagu lõpetatud lood. Aga kõik lõpetatud lood võivad ka edasi areneda. Ühelt poolt kindlus, aga teiselt poolt ka teadmine, et sa liigud edasi. See on see vabaduse vaimsus. See on raamatukogu kõige ilusam võimalus. Ta annab sulle võimaluse süveneda, mõelda. Keegi sind ei sega ega küsitle. Ta on vaba. Me ei kuula kedagi üle, kes raamatukokku tuleb ega küsi, miks ta tuleb.”
Aru sõnul võib inimeste silmadest näha seda, et neil on vaja sinna tulla. “Raamatukogu just pakubki sellist kindlust, aga ka vaimset olekut. Teist sellist asutust ma ei tea.”
Digimaailma pealetulekust rääkides tõdes ta, et ka TÜ raamatukogu liigub väga jõuliselt digimaailmaga kaasa. “See digimaailm on osa meie tänasest päevast, on tulnud, et jääda – andmebaasid, digiteeritud väljaanded jne. See kõik on normaalne ja peabki olema kergesti kiiresti praktiliselt kättesaadav. Me ei eita seda.”
Ülikooli raamatukogu liigubki Aru sõnul väga kindlal sammul avatud teaduse poole, et üha rohkem publikatsioone oleks kõigile kättesaadavad ja et üha rohkem teadusandmeid oleks kõigile kättesaadavad. “Aga selle kõrval iga inimene jõuab varem või hiljem selleni, et ta vajab süvenemiseks ikka raamatuteksti.”
Selles on ta täiesti kindel. “Ma olen näinud inimesi ja näen neid peaaegu iga päev, eks väidavad, et nad saavad kiire operatiivse info suurepäraselt kätte, aga selle juures raamatu poole pöördumine tähendab talle endale selle teksti mõistmist teistsugusena ja just süvenemist. Seda on meil on vähe, aga see tuleb tagasi. Ei kao see kuhugi.”
Raamatukogu on Aru hinnangul kõige demokraatlikum asutus.
“Keegi ei küsi ukse peal, et millised on sinu dokumendid ja kas sul üldse on sinna asja. See peabki nii olema. Loomulikult meil on oma kindel klientuur, kellest osa seisavad juba vähemalt 15 minutit enne avamist raamatukogu ukse taga ja külmadel talvepäevadel on mul vahepeal isegi kahju neist ja me laseme nad siis koridori sooja. Ka nende koht on raamatukogus,” märkis ta.
“Meie ülesanne on jälgida, et need, kes tulevad end niisama soojendama, ei segaks neid akadeemilisi töötajaid või õppijaid. Aga see, et nad raamatukokku tulevad, on ikkagi väga tore.” Aru lisas, et on lugenud perspektiivist, et rahvaraamatukogud võiksid isegi mingil hetkel supikööki pidada, aga akadeemilise raamatukogu suunaks ta seda kindlasti ei pea.
TÜ raamatukogu täidetavast rollist rääkides sõnas Aru, et tegemist on eelkõige teadus- ja õppetöö tugiasutusega.
“Meie diapasoon peaks olema universaalne teadusmaailma valgustamine, tugevdamine, kõige mitmekesisema kirjanduse pakkumine. See on üks suund. Teisalt see, millest enne rääkisime – kogu elektroonilise ajastu tulek avatud teaduse ja avatud teadusandmetega, kus meil läheb väga hästi.”
Aru kinnitas, et TÜ raamatukogu suvel kinni ei lähe ja liigub sinna poole, et näidata näituste kaudu lisamaterjali, pakkuda juurde kultuurilist elamust ja näita kirjasõna väga mitmeid peegeldusi ka kunstis.
Raamatukogude aastaks TÜ raamatukogus hakkasid nad ettevalmistusi tegema juba eelmisel aastal, ka praegune näitus “Elu esiküljel. Eesti ajalehed 1821–2021” on Aru sõnul vaadatuna juba ette 220-aastasele raamatukogule. “See oli pühendatud 200 aastale Otto Wilhelm Masingu ajalehel ilmuma hakkamisest, aga see kõik on omavahel seotud. Ajaleht on olnud ka alati raamatu ja raamatukogu usku Eestis.”
Sel aastal on sügisel novembris suur visioonikonverents, kus nad võtavad teemaks teadusraamatukogude tuleviku.
“On ka raamatukogude maailmas inimesi, kes ütlevad, et digitud aines on juba nii suur, et meil ei ole enam paberil raamatut vaja. Mis siis saab? Kuhu me liigume? Mida me ise teeme? Meil on novembris ikkagi suur ja tõsine ning ma loodan, et sisukas konverents. Läbi aasta on meil on palju üritusi. Me tahame teha endale ilusa aasta, aga tahame teha ka lugejatele kingitusi.”
Kultuurisoovitus. Kuivõrd on raamatukogude aasta, soovitab Aru käia raamatukogus ja lugeda ükskõik mis raamatut. “Ma ei ole see, kes ütleb, et üks raamat on parem või et seda ei või lugeda ja peab lugema teist. Igale inimesele on oma raamat olemas. Leidke see üles. Lugege palju ja ka sellest pole midagi, kui need lugemiselamused lihtsalt kuhjuvad ja ei oskagi ühtegi välja tuua.
Lisaks on raamatukogudes palju üritusi. “Käige ka neil üritustel.”
Lisa kommentaar